menu

Šokiteraapiaga suitsetamise vastu

16. juulil.2010 avaldas uudiste- ja meelelahutusportaal Delfi Rahva hääle rubriigis ühe fantastilise artikli, mis räägib suitsetamise ennetus- ja võõrutustööst ühes koolis. See kajastab suurepäraselt seda lähenemist, mida noortele alternatiivideta pakutakse. Kõik baseerub šokeerimisel ja hirmul – näidatakse hirmsaid suitsetaja kopsu pilte, räägitakse, mis aineid sutisetaja endasse tõmbab, millised tervise riskid tekivad jne. Räägitakse põhjustest, miks noored ei peaks suitsetama. Kas tõepoolest mõni noor ei ole veel neist põhjustest teadlik? Ma usun, et iga terve mõistusega suitsetaja Eestis on teadlik suitsetamise hävitavast mõjust tervisele. Kuid mitte keegi ei suitsetagi põhjusel, miks ta ei peaks seda tegema. Mitee keegi ei suitseta sooviga saada endale kopsuvähk või eesmärgiga enda hamabd ära rikkuda. Ainus, mida need ennetajad teevad on – nad kinnitavad fakte, mida noored teavad niigi, kas rohkem või vähesemal määral.

Selline lähenemine on ebaefektiivne ja ebameeldiv. Allen Carr’i meetod on 100% vastupidise lähenemisega. Me ei räägi põhjustest, miks te ei peaks suitsetama, vaid me räägime põhjustest, miks te suitsetate. Noored arvavad, et nad ei jää sõltuvusse millegist, mis maitseb vastik ja mida nad justkui kontrollivad – nikotiin on väga kiiresti toimiv uimasti, tõenäosus on, et ta juba on sõltuvuses. Mitte niivõd füüsilises, sest nikotiini füüsilised omadused on pea olematud, vaid vaimses. Inglismaal läbi viidud uuringu põhjal saavad 83% noortest suitsetajad, kes on teinud kolm või enam sigaretti. See on kõrge number, mis näitab nikotiini kiiret toimet sõltuvuse tekitamisel. Just nagu me ei saa nuusutada kokaiini, et vaid tunda selle lõhna, nii ei saa me ka suitsetada sigaretti, et vaid tunda selle maitset – me saame suure koguse väga sõltuvust tekitavat ainet enda verre ja oleme teinud väga suure sammu sõltuvuse teel.

Kuid siin see suurepärane artikkel noorelt mittesuitsetajalt, kes nimetab end arancinaks.

Mina, suitsetajad ja tühja tööd tegevad loengupidajad

Minu sõbrad suitsetavad. Mitte kõik, aga enamus. Suitsu teevad ka minu eakaaslastest poole nooremad poisiklutid. Olen päevast päeva koos inimestega, kes suitsetavad, kes panevad koni igal õpetajavabal võimalusel ette, kuid ometi ei ole ükski neist täisealine. Minu silmade (ninaga hoian heaga eemale) jaoks on selline asi täiesti tavaline. Ometi tekivad peas küsimused, miks te seda teete? Kõige suurem „miks” tekkis mul hiljuti peale ühel loengul osalemist.

Juba nädal aega olin iga päev kõndinud mööda kuulutusest, millel seisis kutse loengule, teemaks suitsetamine ja selle kahjulikkus. Otsustasin, et lähen ka seda kuulama, mis sest, et ma suitsu ei tee. Ega need teadmised mööda külge ka maha ei jookse.

„Alguses hakkasin suitsu tegema 13 aastaselt, siis vahepael jätsin maha ja uuesti hakkasin tegema 15 või 16. Kuskil seal vanuses. Tegema hakkasin sellepärast, et ümberringi kõik tegid ja alguses tundus lahe olevat.” Tüdruk, 17-aastane.

„Mis sina siin teed?” küsib üks mu sõpradest. Mis mõttes mida mina siin teen… „Kuulama tulin!”. Tegelikult sain väga hästi aru, mida ta selle küsimusega mõtles. Heites pilgu üle väikese ruumi, mõistan, et kohal on ainult suitsetajad. Olen neid korduvalt näinud, suits näpu vahel. Kõige nooremad loengul osalejad on kaks 9-aastast poisikest. Tegelikult oleme sõpradega nendele lastele juba varemgi rääkinud, et suitsetamine on paha, ja et nad on selleks liiga noored. Aga kes meid kuulab? Keda nad üldse kuulavad? Kohalviibivatest suitsetajatest on kõige vanemad 14-aastased noored. Ainsad mittesuitsetajad selles ruumis peale minu on veel kooliarst ning sotsiaaltöötaja, nemad viivadki loengut läbi.

„Hakkasin suitsetama sõpradega peol, siis kui sai väheke joodud.” Tüdruk, 18-aastane.

„Suitsetamist alustasin ma juba ikka väga noorelt. Olin siis vist 11. Suitsetamist alustasin, sest tundus ju lahe koos sõpradega pidudel ringi käia, suits näpu vahel.” Poiss, 19-aastane.

Alustuseks loeb kooliarst ette natuke statistikat ja juba märkan haigutavaid nägusid. Kui aus olla, siis jätsid mõned arvud ning protsendid mul suu lahti. Kas tõesti 33% noortest suitsetab regulaarselt? Ja nendest 46% saavad tubakatooted kauplusest ise kätte? Müüjad poleks nagu tubakaseadusest kuulnudki.

Proovisin ja see meeldis mulle. Leian lõõgastust ja rahu.” Poiss, 17. aastane, kes tõmbab 2-3 korda päevas piipu.

Olgu, statistika statistikaks, asume asja juurde. Piitspeenike kooliarst jagab kätte pildid terve inimese ning suitsetaja kopsust. Nende fotode peale teeb vastikusenägu tüüpiline tänapäeva beibe, blondide kiharate ning värvitud silmadega. Kaks seitsmenda klassi tüdrukut vestlevad pilte vaadates hetke omavahel ning viskavad seejärel paberid ülbe näoga laua peale.

„Miks? Ei tea. Pole kunagi mõelnud, et miks? Kuna ma ei ole aastatki järjest suitsetanud olen kindel, et suudaks maha jätta. Aga siis kui raha täiesti otsas, küll siis jätan ka. Aga harjumusest võib-olla, või ma ei tea.. ma tahan seda teha.” 17-aastane neiu, kes suitsetab 2 pakki nädalas, kuid pidudel läheb 1 pakk õhtu jooksul.

Suitsetamine teeb hingeõhu vastikuks, nahk läheb koledaks, riided hakkavad haisema… Jälgin hoolega ruumisviibivaid tüdrukuid. Kas see jutt neid üldse ei liiguta või nad lihtsalt teesklevad ükskõikset nägu? Noori ajab kihistama sotsiaaltöötaja lause, et milline mees tahaks endale mustade silmaaluste ning vanameheköhaga naist.

„Suits aitab närve rahustada. Peale koolipäeva on julmalt hea seda teha, sest see nagu tõesti maandaks hullult pingeid.” 17-aastane neiu, kes suitsetab paki päevas.

Kaks vanemat, 14-aastast poissi vaatavad arsti ning sotsiaaltöötajat totaalselt tülpinud näoga. Sellise näoga ei vaadata vist isegi õpetajat tunnis. Veidi elevust tekitab fakt, et suits sisaldab putukamürki. Ülejäänud ained noori ei liiguta, arvatavasti keegi lihtsalt ei tea, mida need võõrapärased nimetused tähendavad. Aga putukamürk, palju seda seal on, miks ta seal on, mida ta mulle teeb? Huh, vähemalt ükski asi, mille peale ruumisviibijad huvi üles näitavad! Kohutavad pildid igasugustest haigustest neid igaljuhul ei liigutanud. Mul isiklikult ajasid need fotod küll südame pahaks.

„Muidugi olen proovinud ka loobuda, aga lõpuks olen siiski alla andnud ja mõelnud, et mis see üks suits ikka teeb, ühest saab kaks ja nii edasi.” Noormees, kes on 8 aastat regulaarselt suitsetanud.

„Kas küsimusi on?” Vist ei ole. Sest kõik juba nihelevad oma kohal, saaks juba kiiremini minema. Ja üllatus üllatus, rutuga pannakse joped selga ning välja… suitsu tegema. Niipalju oli siis kasu sellest tunnist ajast, mille jooksul mina endale mitu korda üle kinnitasin, et suitsusõltuvusse ma langeda ei taha.

Allikas: delfi.ee

Lisa kommentaar

Sinu e-postiaadressi ei avaldata. Nõutavad väljad on tähistatud *-ga

This site is protected by reCAPTCHA and the Google Privacy Policy and Terms of Service apply.