Õnneliku mittesuitsetaja suhtlemise etikett

John Dicey, Allen Carri Easyway Direktor, London

Loodan, et sa mõistad seda olukorda, mida ma kirjeldan ja ma pole ainus, kes taolistes olukordades korduvalt kimbatusse sattunud on. Tõepoolest on mul vägagi piinlik, et ma ei ole selles suhtes mingit jäika positsiooni võtnud, et kuidas sellises olukorras käituda. Fakt on see, et ma analüüsin, vaatlen ja tõlgendan suitsetajate psühholoogiat iga päev ja ka see, et ma olin aastaid ahelsuitsetaja, kuni jätsin suitsetamise aastaid tagasi Allen Carri meetodiga, on fakt.

Sellest päevast, kui ma õppisin ära, kuidas loobuda suitsetamisest lihtsalt ja valutult, avastasin ma, et muutusin automaatselt suitsetajate suhtes väga sallivaks. See oli kuidagi põhjustatud sellest lihtsusest, mida Allen Carri meetod pakub kellelegi, kelle eelnevad katsed suitsetamisest loobuda, on osutunud piinavaks ja raskeks, jätta suitsetamine hetkega, justkui läbi ime avastada, et see ongi lihtne ja saavutada mitte ainult seda, vaid vältida ka neid hirmsaid kuristikke ning suitsetaja suurimaid hirme- muutuda halavaks, kurjaks, virisevaks endiseks suitsetajaks.

Peagi peale Allen Carri seminaril osalemist – esimene asi, mida ma tegin, kui suitsetaja tuli minu koju, hoolitsesin ma, et ta leiaks tuhatoosi ja tunneks end suitsetades mugavalt. Alles aastaid hiljem osutas mu sõber, et ei tema, ega tema naine ei suitseta enda kodus, ega lase ka teistel seda teha ja et ma ei peaks tundma, et elamises suitsetamise keelamisega, saadaks ma justkui suitsetajatele sõnumi, et nad ei ole meie kodus teretulnud. Isegi siis käisin ma peale, sest ma kujutasin ennast ette suitsetajana ja kuidas ma tunneksin, kui mul lubataks suitsetada – see oleks justkui sõbralikkuse oaas keset vohavat ebasõbralikkust. Alles siis, kui mu esimene laps sündis, olid mu sõbrad sunnitud suitsetama väljas.

Aegajalt avastan ma end dilemma ees, kui ma olen suitsetajatega kusagil väljas.

Näide. Mõni päev tagasi läksime mina, mu naine, sõber (kõik mittesuitsetajad) ja sõbra naine (suitsetaja) Londoni linna peale kaunist õhtut nautima. Fantastilised jahutatud ja presenteeritud joogid ja suurepärane õhtusöök meie lemmikrestoranis.

Ma olin süvenenud jutuajamisse sõbra naisega, ajal mil minu naine oli mu sõbraga rääkimas mingil täiesti teistsugusel teemal. Nagu ikka olin mina eelkõige kuulaja rollis, sest see sobib mulle kõige paremini ja olin nautimas seda super atmosfääri, mugavust, lõdvestavat õhtut. Keset jutuajamist vihjas sõbra naine äkitselt, et ta käib kiirelt väljas ühel suitsul ära. Mingil põhjusel ei olnud mul sel hetkel aimugi, mida etikett ette näeb. Ma oleksin pidanud vist vait olema, kuid ma ütlesin, et ma tulen hea meelega temaga õue kaasa vestlema või äkki ta eelistab üksinda suitsetada. Ta vastas, et ei ole vahet, mõlemad variandid sobivad. Ma otsustasin, et kui ma temaga ühineks, oleks jututeema paratamatult läinud suitsetamisele, suitsetamisest loobumisele, suitsetamisest loobumise katsetele, suitsetamisest loobumise kogemustele ja tavaliselt tulevad teemaks kõik suitsust loobumise meetodid ja nende efektiivsus.Taolistes situatsioonides tunnevad suitsetajad tihti piinlikkust suitsetada mittesuitsetaja juuresolekul ja samas tunnevad justkui kohustust sellest ka rääkida. Mulle oli selge, et see oli teema, millest ei soovinud rääkida ei tema ega mina – seega otsustasin ma jääda oma kohale.

Hetkega tundsin ma end kohutavalt. Sisimas tundsin ma, et ma oleksin loomulikult pidanud temaga ka väljas suhtlema, kui ta suitsetas. Ma oleksin pidanud uskuma enda võimesse suuta jätkata antud teemal ja juhtida ta mõtted suitsetamise teemadelt mujale. Kuidas ma võisin olla selline idioot? Ma võtsin endale kindlaks otsuseks, et sellest hetkest peale saadan ma alati üksikut suitsetajat, kui ta peab suitsetamiseks seltskonnast eralduma. Välja arvatud loomulikult juhul, kui ta avaldab soovi üksinda olla. Loodan, et mu sõbra naine annab mulle andeks, kui ta tunneb, et ma olin ebaviisakas, kui saatsin ta üksi suitsetama. Muide, hetkel, kui ta ruumi naases, võttis ta kohe teema ülesse, et ta peaks peagi Allen Carri seminaril osalema.

Veider, et see teema on mu mõtteisse tulnud alles hiljuti. Ehk sellepärast, et eelnevalt olen ma suhelnud pigem suuremate gruppidega, kus on suitsetajaid enam kui üks ja suitsetajd ei pea üksi aega veetma või vähemalt ei ole ma seda enda jaoks täheldanud – nad on paari salamahvi tarbeks lihtsalt hetkeks välja hiilinud, et seltskonda mitte pahandada, justkui üksi väljas olles oleks huvitavam, kui nende seltskonnas.

Huvitav, kas keegi teine on veel taolisi olukordi enda jaoks teadvustanud või kas on mingi omaks võetud etikett sellisteks olukordadeks?