Suitsetamisest loobumine – kuus aastat vabadust
Ma pean ennast väga õnnelikuks inimeseks, sest mul oli suur õnn komistada Allen Carri meetodi otsa täna, kuus aastat tagasi (15.01.2007).
Ainus asi, milles ma Allen Carriga nõus ei olnud, oli see, et ta väitis end olevat maailma kõige hullem suitsetaja. Ma olin temaga üpriski samal pulgal. Minimaalselt kolm pakki päevas ja kui õhtul oli mingeid üritusi, võis julgelt kaks pakki otsa panna.
Hiljuti rääkisime ühe tuttavaga sellest, et miks on Allen Carri meetod hea vahend, et uusaastalubadusena antud suitsetamisest loobumise otsus kestaks elu lõpuni.
Kui ma algul selle peale mõtlesin, siis ajal, kui ma veel suitsetasin, oleks see mind poolsurnuks ehmatanud- mitte kunagi enam suitsetada. Kuigi see on iga suitsetaja unistus, on see ka eesmärk, mis ajab enamus suitsetajaid hetkega paanikasse.
Meie korduvad katsed suitsetamisest loobuda, mis kukkusid läbi enne, kui nad alatagi jõudsid, või mis veel hullem, kui me kukkusime läbi, peale tunde, päevi, nädalaid või isegi kuid kestnud piinasid ja põrgut, on meid veennud, et suitsetamisest loobumise katse peab endas sisaldama valu ja kannatusi ning see lõpeb suure alandusega, kui me uuesti suitsetama hakkame.
Kui sa oled suitsetaja, või suitsetaja sõber, siis mul on sulle suurepäraseid uudiseid- see ei pea absoluutselt nii olema! Kuid sellest natukene hiljem…
On sul plaanis jätta suitsetamine aasta alguses maha, et alustada aastat puhtalt lehelt? Kui jah, siis tubli! Järgi Allen Carri lihtsaid samme ja järgi ta lihtsaid juhiseid ning sa oled teekonnal vabaduse poole.
Anna endast parim ja ära eelda, et sa tunned ennast sama näruselt nagu eelneval mahajätmiskatsel. Nagu ma eelnevalt ka mainisin, siis meie eelnevad luhtunud katsed ainult kinnitavad usku, et see on raske, kurnav ja ehk isegi võimatu ettevõtmine, et saada vabaks.
Allen Carr nimetab KÕIKI teisi meetodeid TAHTEJÕU MEETODITEKS (tahtejõuga, nõelad, plaastrid, nätsud jne). Kõik need lähenemised kipuvad rääkima suitsetajale asju, mida nad teavad niigi. Tegelikult pole ju tarvis, et keegi räägiks sulle, kui kallis see on, et see on orjus, pole tarvis sulle näidata koledaid kopse ja hambaid ning, et suitsetaja sureb 13 aastat varem. Kui need teadmised aitaksid sul kuidagi suitsetamist maha jätta, siis ei oleks maailmas vist ühtegi suitsetajat, sest sa tead kõike seda niigi.
Suitsetajana olin ma ekspert tahtejõumeetoditega suitsetamisest loobumises… täpsemini öeldes siis mitteloobumises, sest need lõppesid alati järgmise suitsuga.
Enamus katseid uusaastalubadusena suitsetamisest loobuda said läbi enne, kui Raekojaplatsis ilutulestik läbi sai.
Ei olnud vahet, kui veendunud ja pühendunud ma paar tundi enne olin, ma leidsin end alati mõtetel, et „ok, enne magamaminekut tehtud suitsud ei loe ja asi hakkab hommikul pihta“.
Pikim aeg, mis ma uusaastalubadusena olen suitsetamisest loobudes vastu pidanud, oli paar närust tundi peale ärkamist. Seda ainult seepärast, et ma ei viitsinud nii vara voodist tõusta ja poodi end vedada.
Ma tundsin end aasta esimesel päeval läbikukkunu ja kasutuna. Kas pole mitte hirmus viis alustada uut aastat?! Viimasel paaril suitsetamise aastal loobusin ma juba ka uusaastalubaduste andmisest- miks rikkuda peomeeleolu ärevuse ja teadmisega, et homme oled sa jälle läbikukkunud.
Seepärast anna sina endast parim, et sellist mõtlemist vältida. Naudi aasta algust- Naudi seda, et sul on võimalus alustada nii palju asju uuesti. Ära mõtle suitsetamisest loobumise peale. Lihtsalt tee otsus, et sa tuled seminarile ja jätka suitsetamist. Sa ei pea suitsetamist maha jätma seni, kuni sa oled täiesti valmis.
Sa ei pea seekord jätma suitsetamist kurva ja õnnetuna, ei pea kannatama selle hirmsa puudustunde käes. Selle asemel võid sa avastada, et suitsetamisest loobumine on oodatust palju lihtsam, seda on võimalik nautida ja juba väga lühikese aja pärast naudid sa palju enam seltskondlikke olukordi, tuled stressiga paremini toime, avastad, et lõdvestumine suitsuta on võimalik ning mis kõige olulisem- mittesuitsetamine saab sinu jaoks olema täiesti loomulik. Sa justkui ei olekski kunagi suitsetaja olnud.
Kui sa mõistad, kuidas suitsetamise lõks toimib, kui sa mõistad, et kõik need vastikud sümptomid, mille käes sa eelmistel loobumiskatsetel kannatasid, ei olnud põhjustatud nikotiinist (nikotiini ärajäämanähtusid tunnetad sa kui väga leebe, tühja ja ebakindla tundena), vaid vaimsest ja füüsilisest reaktsioonist sellele tühjale tundele.
Sa oled tõepoolest eelnevatel loobumiskatsetel tundnud füüsilisi tundeid, kuid tõsiasi on see, et nende põhjus on aga psühholoogiline ning neid ei põhjusta nikotiini ärajäämanähud. See on sulle väga hea uudis. See tähendab, et ainus, mida sa tegema pead, on saama enda mõtted paika ja just sellega Allen Carri meetod tegelebki.
Kui sa kahtled minu väites, et sinu kannatused ei olnud põhjustatud nikotiini ärajäämanähtudest, vaid hoopis sinu aju reaktsioonist nendele võõrutusnähtudele, siis mõtle hetkeks järgmisele näitele.
Kujuta endale ette väikest last, pisikest põngerjat, kellele antakse jõuluhommikul kingitusena üks mänguasi. Kujutle, kuidas lapse vanem kutsub ta lõunat sööma ja kuidas laps hetkega selle vastu sõdima hakkab, sest hetkel on söömine viimane asi, mida ta teha tahab ning ta ei ole nõus oma uut mänguasja käest panema.
Kujutle nüüd lapse vanemat, kel on nüüdseks villand kutsumisest ja ootamisest, kes läheb lapse juurde ja võtab tal mänguasja käest. See, mis järgneb, on tohutu füüsiline reaktsioon- punane nägu, punnis silmad, ojadena pisarad, läbilõikav kisa lapse suust. Need on reaalsed füüsilised sümptomid, kuid need ei ole ju põhjustatud mingitest mänguasja keemilistest ärajäämanähtudest, vaid see oli puhtalt vaimne protsess:
MA TAHAN MÄNGUASJA!! – AGA MA EI SAA!! – ÜÄÄÄÄÄÄÄÄ- GRRRRRRRR
Täpselt sama protsessi peavad läbima suitsetajad, kui nad loobuvad suitsetamisest mõne tahtejõu meetodiga.
Suitsetaja: MA TAHAN SUITSU!!- AGA MA EI SAA!! – AAAARRRRGGGHHHHH!!
Loodan, et sa nüüd mõistad, et see füüsiline kannatus, mida suitsetajad loobudes kannatavad, ei ole nikotiinivajadus, vaid suitsetaja ei saa seda, mida ta tahab. See on see näriv puudustunne ja põhjus, miks suitsetaja tunneb seda puudustunnet, on see, et ta usub, et ta saab suitsetamisest mingit kasu, mingit naudingut või tuge.
Uskumus uskumuse järel, aitab Allen Carri meetod sul vabaneda sellest ajupesust. Selleks, et suitsetajal ei tuleks peale seda „AAAARRRRGGGGGHHH!!“ tunnet, tuleb lahti saada soovist suitsetada ning selleks tulebki lahti saada kõigist nendest uskumustest. Kuue tunniga aitame me teid selleni, et mitte ainult te ei igatse suitsetamist, vaid teil on siiralt hea meel, et te lõpuks ometi enam suitsetama ei pea.
Tundub liiga hea, et tõsi olla? Aga proovi järgi. Seminar maksab vähem, kui kolme kuu suitsetamine. Iga aasta, mis sa edasi lükkad, maksad sa suitsetamise eest neljakordse seminari summa. Me oleme meetodi toimimises niivõrd kindlad, et pakume AINSA suitsetamisest loobumise meetodina täielikku raha tagasi garantiid. Kui me ei saa aidata, siis me selle eest raha ka ei soovi.
See, et sa oled kahtlev ja murelik, kas see sinu puhul toimib, on täitsa ok. Usun, et 80% seminarile tulijaist ei usu (nad küll loodavad, kuid ei usu), et meetod nende puhul toimib. Kui sa vajad kinnitust, siis viska pilk peale edulugudele meie lehel ja/või helista mulle. Räägin sinuga meeleldi iga päev hommikul kümnest õhtu kümneni. Kui ma kohe ei saa vastata, siis helistan sulle esimesel võimalusel tagasi.
Loodan, et see aitas sind otsustamisele natukene lähemale ja me kohtume peagi. Sa ei saa kunagi kahetseda, et sa suitsetamise maha jätsid. Küll võid sa elu lõpuni kahetseda, et sa seda ei teinud.Esimese sammu astumine on tihti see kõige raskem ja enamus inimesi ei julgegi seda teha. Aga sina tule ja anname endast parima.
Haigla lõpetab suitsetajate värbamise ja võtab kasutusele nikotiini tuvastamise testrid
Meditsiinivaldkonnas töötavatel suitsetajatel on järjekordne põhjus suitsetamisest vabaneda, kuna Pennsylvania haigla USAs teatas, et ei võta enam suitsetajaid tööle ja selleks, et see reegel jõustuks, hakkab kasutama värbamisel nikotiini testreid. Uus suitsuvabapoliitika jõustub esimesest veebruarist 2012.
„Mitte ainult ei soovi me ise käituda selle järgi, mida me patsientidelt nõuame, vaid me tahame ka, et meie töötajad tunneksid endid tervetena ja soovime luua patsientidele ja külastajatele tunde, et nad on tervislikus keskkonnas. Seega on meie eesmärk luua kõikidele parem keskkond“, teatas uue poliitika eestvedajate grupi eestkostja Marcy Marshall.
Passivne suitsetamine jäetakse testist välja ja testid on välja töötatud tuvastamaks sigarettide ja sigarite suitsetajad ning suitsuvabade tubakatoodete, nuusktubaka, nikotiini plaastrite ja nätsude tarvitajad.
Kõik, kes antud testis läbi kukuvad, võivad uuesti tööle kandideerida kuue kuu möödudes.
Pennsylvania on 19 USA osariigi seas, mis lubab tööandjatel läbi viia värbamiseelset suitsetamise testi.
Kindlasti on sellisel eestvedamise üheks eesmärgiks tervislikum tööjõud, kuid silma torkab ka teine, finantsiline pool. USA Haiguste Kontrolli ja Ennetuskeskus (CDC) kinnitab, et suitsetav töötaja läheb tööandjale aastas maksma 3391 dollarit rohkem, kui tema mittesuitsetav kolleeg – $1760 tootlikkuse vähenemises ja $1623 lisandunud meditsiinilises kuludes (lisaks ka teised väljaminekud nagu passiivne suitsetamine, mille kahjud võivad ulatuda kuni $490 aastas).
Allikas: huffingtonpost.com
Suitsetamisest loobumine: Kas tahtejõud on loobumisel vajalik? EI!
Suitsetamisest loobumine on aina aktuaalsem teema. Igal aastal, loobub Eestis suitsetamisest aina enam inimesi. Nad teevad seda, sest nad on mures oma tervise ja laste pärast, nad tunnevad survet sõprade, sugulaste ja ühiskonna poolt. Ei olegi tegelikult tähtis, miks nad selle otsuse teevad, kuid nad otsustavad, et nüüd ei suitseta nad elu lõpuni. Kirjutan seda postitust sellel eesmärgil, et aidata suitsetajatel saavutada edu, aidata mõista, miks traditsioonilisi meetodeid kasutades nii paljud suitsetajad ebaõnnestuvad.
Hetkel kui suitsetaja hakkab heietama loobumise mõtteid, hiilib temasse paanika, hirm ja ebakindlus. Suitsetaja tunnetab, et suitsuta ei ole ta elu täisväärtuslik – ta kardab, et jääb alatiseks millestki puudust tundma. Tekib hirm, et suitsuta ei naudita enam seltskondlikke üritusi, ei tulda toime stressiga, kaob viis, kuidas oma igavust peletada. Ta on mures, et kõik muutub ja ta peab teadlikult panema vastu kiusatusele suitsetada. Lõppude lõpuks- talle ju meeldib suitsetada ja loobudes toob ta ohvriks nii naudingu kui ka teised suitsetamisega kaasnevad lisaväärtused. Seega, kui ta üritab loobuda, siis kõik need mõtted tekitavad tugeva masenduse ja depessiooni, ta tunneb, et on toonud reaalse ohvri, et ta on pidanud millestki olulisest loobuma. Kahjuks, kui suitsetaja kogeb masendust ja depressiooni laadset tunnet, siis ta tahab teha vaid üht – suitsetada. Ja kuna suitsetamine ei ole enam lubatud, on masendus mitmekordne ja väljapääsu ei paistagi olevat…
Kõik eelpool öeldu iseloomustab tahtejõuga suitsetamisest loobumist. Tahtejõuga suitsetamisest loobudes loobute te millestki, mida te naudite, millestki, mis teile meeldib, millestki, milles on teie jaoks mõte. Just tahtejõu kasutamine loobumisel, on peamine ebaõnnestumise põhjus, mitte stress ega halvasti valitud aeg. Peamine läbikukkumise põhjus on: kui suitsetaja teeb otsuse loobuda ja kustutab oma viimase suitsu, siis ta usub ta ikka, et suitsetamine pakub naudingut. Kui suitsetaja kustutab oma viimase suitsu ja arvab ikka, et suitsetamine on naudingut pakkuv tegevus, siis miks peaks see nägemus muutuma? Ei muutugi. See ainult kinnistub. Südamesse hiilib kurbus ja igatsus ning suitsetaja jääb meenutama neid mõnusaid hetki, mis möödusid suitsuga ja just analoogsed hetked suitsuta, muutuvad hetkedeks, kus suitsetaja peab teadlikult tahtejõuga suitsetamisest hoiduma.
Ma mäletan millise õuduse ja hirmuga ma nägin, kuidas mu vanaisa viimased kuud kopsuvähiga võideldes möödusid. See tekitas minus hirmu ja stressi – nendel kuudel suitsetasin ma oma kaks korda rohkem kui muidu. Mida enam ma mõtlesin vanaisa piinadele, mida enam oli mul ebaõnnestunuid katseid suitsetamisest loobuda, mida enam ma üritasin suitsetamist kontrollida, seda rohkem ma suitsetasin. Minu päevaste sigarettide kogus kasvas viimastel aastatel kuuekümne sigaretini päevas – 3 pakki iga päev.
2007 aasta jaanuaris õnnestus mul lõpuks suitsetamine maha jätta. Nagu öeldud, ei ole suitsetamisest loobumisel tahtejõudu tarvis, kuid seda vaid juhul, kui sa mõistad suitsetamise tegelikke põhjuseid. Kui suitsetaja kasutab loobumisel tahtejõudu ja kukub läbi, kirjutatakse ebaõnnestumine puuduliku tahtejõu või ebapiisava motivatsiooni arvele.
Kuid tegelik põhjus ei ole olematus tahtejõus, miks suitsetajad peavad suitsust loobumist nii raskeks. Tegelik põhjus on soovide konfliktis. Ühest küljest teab suitsetaja, et suitsetamine rikub tervist, on kallis ja räpane tegevus. Teisest küljest on ta veendunud, et suitsetamine aitab keskenduda, lõdvestab, peletab igavust ja leevendab stressi. Suitsetaja avastabki end olukorras, kus hoolimata sellest, et mahajätmiseks on mitmeid häid põhjuseid, on tema silmis ka jätkamisel suured boonused – suitsu ihaldusväärsus ei kao kusagile. See on see “sõda”, mis toimub suitsetaja peas ja on tõeline põhjus, miks mahajätmine nii raske näib. Kuna moodne meditsiin on seisukohal, et see stress, ärevus, paanika tulenevad nikotiini füüsilistest mõjudest, siis seepärast otsitaksegi lahendust tablettide ja ravimite näol. Seepärast ongi kõik taolised lahendused niivõrd ebaefektiivsed ja mahajätmine näib nii ületamatult raske. Kui sa arvad, et naudid suitsu hommikukohvi kõrvale enne mahajätmist, siis ei muuda su meelt ükski tablett ja sa pead teadlikult tahtejõuga hoiduma, et sa ei teeks enam seda suitsu.
Nikotiini füüsilised võõrutussümptomid on võrreldavad kerge näljatundega, mille suitsetaja eemaldab hommikuse esimese suitsuga ja siis kõikde teiste traditsiooniliste suitsudega (peale kohvi, ummikus, töö juures pausidel, peale lõunat, peale läbirääkimisi, peale õhtusööki, enne magamaminekut jne). Turundajad, kes müüvad nikotiini sisaldavaid plaastreid, elektroonilisi sigarette ja muid nikotiini manustamise vahendeid, rõhuvad oma reklaamides suitsetajate hirmudele, kus nad kirjeldavad neid piinasid, mis kaasnevad suitsunäljaga ja söödavad ette enda tooteid, mis kaotavad piinad. Kasutatakse fraase nagu „Kontrolli enda suitsunälga 24 tundi ööpäevas“. Kuid see on lihtsalt vale! Suurem osa nikotiinisõltlastest magab igal ööl 8-9 tundi tundmata mingeid piinu. Enamus neist ei ärka öösel kordagi ülessegi. Just taolised hirmutamised, kus sulle sisendatakse, et suitsetamise mahajätmine on väga raske, hoiavadki sind lõksus ja sa arvad, et vajadki neid lisavahendeid, et suitsetamise mahajätmisega toime tulla. Need hirmutamised panevad sind tundma nõrgana, sest juba mõte mahajätmisest tekitab paanikat.
Kui sa loodad suitsetamisest loobumisel tahtejõule, on see sama, mis minna dieedile. Kui sa lõpetad dieedi tõttu oma lemmik toidu söömise, tunned sa end kohe ilmajäetuna ja söök ei ole mitte vähemväärtuslik, vaid sa ei jõua ära oodata, mil dieet läbi saab, et uuesti oma lemmiktoitu nautida. Sama on suitsetamisega. Kui sa tunned, et suits pakub sulle midagi, hoolimata sellest, et tahad sellest lahti saada, siis tunned sa peale mahajätmist, et oled millestki ilma jäänud ja ainult loogiline on sellest millestki puudust tunda. Kuid kui sa mõistad suitsetamise tõelist iseloomu, sa mõistad, kuidas nikotiin trikitab sinu ajuga ja mõistad, et suitsetamine hoopis ei lase sul lõdvestuda, on sinu stressi ja igavuse peamiseid põhjustajaid, siis on ju loogiline järeldada, et suitsetamisest loobumine on lihtne ja puudub vajadus ka tahtejõu kasutamise järgi.
Kui sa ei taha suitsu teha, sest sa mõistad, et sel puudub igasugune positiivne omadus, siis miks oleks sul vaja kasutada selle mittetegemiseks tahtejõudu?
Kas lugeda suitsetamisest loobumiseks raamatut või tulla seminarile?
Seda küsimust küsitakse mult üpris tihti. See võib panna suitsetaja dilemma ette ja tegelikult pole selline segadus ka üllatav.
Ühest küljest on raamatut müüdud (ametlikult) enam kui 13 miljonit koopiat ja see on levimas puhtalt inimeselt inimesele soovituste kaudu (oleme tagasisidena kuulnud ka, et ühte ostetud raamatut loeb tihtipeale mitu inimest ja seega ei tundu ka võimatu oletus, et meetod on jõudnud ligemale 30 miljoni inimeseni, enam kui 45 riigis). Teisest küljest on seminar meetodi algupärane vorm oma tasuta lisaseminaridega, telefonitoega ja raha tagasi garantiiga.
On levinud eksiarvamus, et seminarid põhinevad raamatul. Tegelikult on tõde täpselt vastupidine. Peale seda, kui Allen jättis edukalt suitsetamise (peale mitmeid ebaõnnestumisi), aitas ta enda avastatud lähenemisega suitsust vabaneda mitmetel lähedastel inimestel. Hiljem nimetas ta enda meetodi „Easyway“ks („Lihtne meetod“). Sellest, et mingil mehel on suurepärane lahendus suitsetamise probleemile, kuulis aina enam ja enam inimesi ning varsti oligi Allen sunnitud pidama individuaalseminaride asemel grupiseminare (NB! Mingit reklaami ei tehtud. See kõik käis suust suhu soovituste kaudu- inimene, kes jättis tänu Allenile suitsetamise, soovitas seda enda sõpradele jne).
Mida aega edasi, seda suuremaks kasvas nõudlus ja seminarigrupidki kasvasid aina suuremaks ja suuremaks. Selleks, et soovijate tulvale vastu tulla, tuli tal seminare pidama hakata väljaspool kodu ja ta kolis oma tegemised lähedalasuvatesse bürooruumidesse, sest kodu seinad jäid kitsaks.
Tal tuli hakata tööle kuus kuni seitse päeva nädalas, kuid ka siis oli loobuda soovijate arv liialt suur ja seitsmest päevast nädalas hakkas väheks jääma. Kuna järjekord tema seminaridele kasvas ligi kuue kuu pikkuseks, tuli leida mingi muu lahendus. Ta otsustas kirjutada raamatu.
Allen Carri pere ja sõbrad pidasid teda hulluks. Nad üritasid talle selgeks teha, et kui anda välja raamat, siis miks peaksid inimesed tulevikus tulema seminaridele ja maksma küllalt kõrget hinda? Sellest hoolimata kirjutas Allen Carr raamatu ja andis ise raamatu ka välja (1980ndatel ei olnud see nii lihtne kui tänapäeval). Pahaendeline algus raamatu kirjastamisele, mis osutuks kõigi aegade enim müüdavaks suitsetamise mahajätmise raamatuks üldse!
Peale seda, kui Alleni seminaridel käis mitmeid kuulsusi, kuulis meetodist ka meedia ja ta kutsuti populaarse raadio hommikuprogrammi külaliseks. Intervjuus tuli jutuks ka raamatu kirjastamine ning järgnevatel nädalatel sai Allen sadu ja sadu raamatu tellimusi (kuna ta kirjastas oma raamatu ise, siis võib ainult ettekujutada, kuidas Allen ja ta abikaasa Joyce neid tuhandeid raamatuid pakkisid ja teele saatsid). Mõne aja pärast võttis kirjastus Penguin raamatu levitamise ja kirjastamise oma hoole alla ning 25 aastat hiljem on seda müüdud 13 miljonit koopiat 45 erinevas riigis.
Tulles tagasi küsimuse juurde- kas tulla siis seminarile või lugeda raamatut? Ütleme nii, et kui mu parim sõber oleks suitsetaja ja sooviks suitsetamisest loobuda, broneeriksin ma talle koha seminaril. Kui ta langeb sellesse vähem kui 10% kategooriasse ja ei jäta suitsetamist, siis ma kingiksin talle raamatu (kuna me teenime vaid õnnestumiste pealt, siis seminaril ebaõnnestujad saavad kogu makstud raha tagasi). Kuid kindlasti ei kannaks ma maha raamatut, sest nii paljud inimesed on ka raamatust abi leidnud. Aga selge on see, et seminarid on Allen Carri organisatsiooni kuldne standard ja nende edus me ei kahtle, seepärast me saamegi pakkuda garantiid. See on miski, mida ei paku ükski teine meetod maailmas – täielikku raha tagasi garantiid.
Seminarile tulijate seas on mitmeid ebakindlaid inimesi, kes on lugenud raamatut, kuid ei ole suitsetamist jätnud või on teinud seda lühiajaliselt ja on mures, et ka seminarist ei ole abi. See on järjekordne eksiarvamus. Terapeudid annavad meetodi edasi dünaamilisel viisil, tuues näiteid, tehes katseid ja luues õige atmosfääri. Samas, kui raamatu puhul tuleb kasutada ettekujutlusvõimet ja hoida ise kätt pulsil, et mõte kaduma ei läheks. Seminaril ei oodata inimeselt ka sügavat motivatsiooni, vaid piisab sellest kui tullakse seminarile ja antakse endale võimalus. Kaotada ei ole ju midagi, kuid võita väga palju. Silmas tuleb pidada, et selle justkui imena toimiva meetodi avastas mees, kel ei ole mingit meditsiinilist haridust. Kes kustutas oma viimase sigareti enam kui 25 aastat tagasi ja mõistis, et ta suudaks aidata igat suitsetajat maailmas.
Me ei ole veel aidanud igat suitsetajat maailmas, kuid kõik inimesed Allen Carr’i Easyway organisatsioonis töötavad väsimatult, et täita Alleni unistus – aidata igal soovijal vabaneda suitsetamisest. Seda kas läbi terapeudi teadmiste või läbi trükitud raamatu – see meetod on kättesaadav igale soovijale. Mõni tahab lihtsalt sõita kaardi järgi, teine tahab, et talle õige teeots kätte näidataks.
Suitsetavate laste video ajas hiinlased marru
Paljudes hiinlastes tuska tekitanud lühike, telefoniga filmitud klipp kahest rongis suitsetavast lapsest, algatas ühiskonnas tulise diskussiooni Hiina suitsetamisprobleemil – probleem, mis näib suisa lahendamatu.
Minuti pikkuses videos võib näha kahte kolme kuni nelja aastast last vaguni otsas itsitamas ja sigarette pahvimas. Ka Eestis olid vaguni otsas eraldatud ruumid kunagi suitsetajate poolt hõivatud.
Ei ole mingit infot, kes need lapsed olid või kuhu rong suundumas oli. Samuti pole teada, kas lastega suitsetamisalal olnud täiskasvanud, olid lastevanemad. Siiski on selgelt näha, et nad ei teinud midagi selleks, et laste suitsetamist takistada. Selle asemel on kuulda, kuidas nad laste suitsetamist pealt vaadates nende suitsetamist humoorikaks peavad. Üks reisijatest küsib: „Kas ta suitsu üldse oskab teha?“, mille peale teine vastab: „Jaa, näe, ta tõmbab ju alla!“
Video tekitas väga suurt furoori Hiina ühes suurimas veebiportaalis netease.com. „Poistel veab, kui nad kolmekümnesekski elavad!“ kirjutas üks kommentaator. Teine arvas, et nende vanemad tuleks hukata. „Ma tahaks näha nende vanemate nägu, kui nende lastel kopsuvähk diagnoositakse!“ kirjutas kolmas raevunud kommentaator.
Suitsetamine on pikka aega olnud Hiina suurimaks tervist hävitavaks probleemiks. Suitsetamist seostatakse vähemalt miljoni surmaga igal aastal. Suitsetamine on Hiinas enda juured väga sügavale ajanud- umbes 30% hiinlastest on suitsetajad, mis tähendab, et umbes 300 miljonit suitsetajat. See number on pea võrdeline kogu USA rahvaarvuga.
Muide, suitsuplokk on Hiinas üks levinuimaid sünnipäeva kingitusi meestele, sest 53% kõikidest meestest on suitsetajad. Avalikes kohtades suitsetamise keelustamine tuli jutuks juba 1995 aastal, kuid selle seadusega ei ole eriti kaugele jõutud.
Viimane suitsetamise keelustamise otsus, mis kõneainet pakkus, oli otsus keelata suitsetamine avalike kohtade siseruumides alates 1. maist 2011. Kuid tubakatööstuse panus Hiina maksusüsteemi on tohutu, mis võib seletada suitsetamist keelavate seaduste lohakat täitmist ja sama lohakat riigipoolset kontrolli.
allikas: NBC News
Suitsetamisest loobujad Viiestes uudistes
NB! Videol ka subtiitrid. Kui sa neid automaatselt ei näe, vajuta video ekraani paremas allosas olevale noolekesele, kus avaneb uus valik. Vajuta avanenud valikus nupukesele “CC”. Kui see nupuke on punane, on subtiitrid sisselülitatud.
Kolm suitsetamisest loobujat, kolm meetodit. Tahtejõud, plaastrid ja Allen Carr.
Kuidas neil läks?
Järjekordne edulugu: Neve Campbell
Neve Campbell on inimestele enim tuntud kui pidevalt ohusolev kaunitar Sidney Prescott filmiseeriast „Karje“ (“Scream”).
Tema peamiseks tegevuseks enda rollis on olnud noa ja maskiga varustatud maniakkide eest põgenemine. Seni on ta teinud seda õnneks edukalt, mis võimaldab tal aina ja jälle oma rolli naasta. Lähiajal võib peale kümne aasta pikkust pausi teda taas Sidneyt kehastamas näha, kui „Karje“ naaseb neljandat korda.
Tore oli kuulda teda rääkimas Allen Carr’i meetodist ja ta kirjeldas enda suitsetamisest vabanemist, kui „elu suurimat saavutust“.
Ta rääkis pühapäevases (10.04.2011) Irish Mail ajalehes: „Suitsetamise harjumus tekkis mul 14 aastaselt, mis kasvas hiljem 30 sigaretini päevas. Iga kord kui ma maha jätta üritasin, mõtlesin ma pidevalt ainult suitsule. Kuus aastat tagasi aitas Allen Carri meetod mõista seda keemilist reaktsiooni, mis suitsetamisel tekkis. Ma mõistsin lõpuks, et nikotiin on narkootikum ja ma olen sõltlane. Ei kunagi enam!“
Suitsetamise õigustamine
Läbi elu muutuvad meil põhjused, miks me enda arvates suitsetame. Alustame sellepärast, et teised suitsetavad. Jätkame selleks, et kusagile kuuluda, olla üks osa grupist. Juba mõne aja pärast muutub meie põhjendus – me suitsetame sellepärast, et see tegevus meile meeldib. Elu läheb edasi ja me põhjendame, et see aitab meil keskenduda ja leevendab stressi. Peale kümneid aastaid on meie üks peamisi seletusi suitsetamisele – see on lihtsalt üks halb harjumus, mis kunagi külge jäi ning harjumusi on raske muuta.
Selles videos on kasutatud lapsi, kes seletavad täiskasvanute kombel, miks nad suitsetavad. Lapsed seepärast, et neid põhjendusi peetakse lapsikuteks. Need ei ole seda. Mina endise suitsetajana mõistan suitsetajat suurepäraselt ja minagi uskusin, et ma vist naudin suitsetamist liiga palju ja ei suuda sellest kunagi loobuda. Täna olen ma Allen Carri terapeut ja saan aidata ka sind.