menu

Suitsetamisest loobumine – minu lugu

Minu nimi on Henry Jakobson. Ma olen Allen Carri esindaja Eestis ja viin läbi seminare, mis aitavad teil suitsetamist maha jätta. Suitsetamisest loobumine võib olla lihtne ja nauditav, kui seda teha õigesti.

Kuigi mu nimi võib tunduda võõrapärane, olen ma siiski täisvereline eestlane. OK, olles 100% aus on minus siiski ka 25% läti verd. Mitte, et see midagi muudaks. Olen elanud ja kasvanud Tartus ning hetkelgi veedan suurema osa ajast Tartust, kuigi aina enam nõuab elukorraldus ka Tallinnas viibimist.

Hakkasin suitsetama 12-13 aastaselt. Ma ei oska öelda, kumba vanust pidada alguseks. 12 aastaselt hakkasin ma suitsetama, kuid alles 13 aastaselt julgesin ma hakata ka alla tõmbama. Mäletan esimesi suitse- neis ei olnud küll midagi erilist, kuid nad ei olnud ka kohutavad. Tõenäoliselt seepärast, et alla ma ei tõmmanud. Olin 13, kui mu sõber Emajõe ääres pingil istudes õpetas allatõmbamist. Ta ütles: „Et mitte oksendama ega köhima hakata, sisse tõmmates pead sa ütlema- „Ema, isa seksivad“ ja väljahingates „Las nad siis seksivad““. Tõepoolest läks suits alla ja tuli välja pea valutult. Vahepeal ma küll unustasin seda öelda ja suits läks kusagile valesse torru ja köhahoogu pidama saada oli siis väga raske.

Esimest korda ostsin ma endale ise suitsu alles umbes 14 aastaselt. Ma panin ema antud toidurahaks mõeldud kroonid kõrvale ja ostsin selle eest endale suitsu. Suitsetasin kooli staadioni juures paviljoni taga koos umbes 40 teise koolisuitsetajaga. Neid oli igast vanusest. Aeg ajalt üritati õpilasi küll üllatada, kuid selleks ajaks kui õpetajad kohale jõudsid, olid suitsud juba ammu ära kustutatud ja tehti nägu nagu oleks seal vaid lihtne jutuajamine. Loomulikult vibutati sõrme ja räägiti, kui halb suitsetamine on. Me teadsime isegi, kui halb suitsetamine on, meile polnud vaja seda rääkida. Kuid ma ei kavatsenud ka suitsetajaks jääda.

Kuid ma olin vist 16 aastane, kui ma avastasin, et ma ei kontrolli enam olukorda. Ma ootasin pikisilmi igat vahetundi. Ma hakkasin võlgu võtma, et enda sõltuvust toita, kui ma kodust raha ei saanud. Ostsin meelega kõige kangemaid ja vastikumaid sigarette, et neid kuluks vähem. Ei kulunud. Kui vahetunni kell kõlas, oli mul tuli takus, et nurga taha jõuda. Selleks ajaks tegin ma umbes paki päevas.

Suitsetamisest loobumine tuli mu mõtetesse esimest korda 17 aastaselt. Mu vanemad ei teadnud, et ma suitsetasin. Vähemalt nii meeldis mulle mõelda. Ma olin emale küll paar korda vahele jäänud, kuid ma vältisin suitsetamise teemat. Ma ütlesin, et ma lihsalt proovisin neil kordadel, mis maitsega see suits on. Loomulikult ei uskunud ta mind, kuid mis ta ikka teha sai. Abivahenditeta loobumiskatse kestis 10 päeva, kui ma olin haiglas. Tegelikult olin ma isegi enda üle väga uhke, et ma nii pikalt sellest ilma olin olnud. Kümnendal päeval tuli mind vaatama mu suitsetav sõber. Ta küsis mult, kas ma suitsu tahan. Ma vastasin jah. Ma tegin selle suitsu ära, võtsin talt tema paki ja lasin autost veel juurde tuua.

Ma olen eluaeg olnud salasuitsetaja enda sugulaste ees. Ma olen alati enda suitsetamist nende ees häbenenud. Võis olla seetõttu, et kogu oma lapsepõlve veetsin ma kõva häälega rääkides, et mina ei hakka kunagi suitsetama ega jooma, mille peale kõik pead paitasid ja kiitsid kui tubli ma olen. Sugulastega kohtumised olid minu jaoks alati väljakutsed. Ma suutsin küll suitsetamata olla, kuid alateadlikult otsisin ma pidevalt võimalust eemale kaduda ja teha paar mahvigi. Lõhna ja nätsu kulus koosviibimistel kõvasti, et varjata.

Minu suitsetamise tihedus aina kasvas ja kasvas. Ma olin oma sõprade jaoks suitsetaja sünonüüm. Kui räägiti suitsetajast, siis räägiti minust. Kui ma vanemate juurest välja kolisin käis suitsetamine iga mu tegevuse juurde, olgu see siis vaimne või füüsiline – ma suitsetasin pidevalt. See kasvas niivõrd hulluks, et ühel hetkel oli mul suits ees juba enne, kui ma hommikul silmad lahti tegin. Enne silmade avamist kobas mu käsi põrandalt tuhatoosi, asetas selle rinnale ja teine käsi otsis põrandalt tühjade pakkide vahelt täis pakki, et suits ette panna ja süüdata. Ma suitsetasin vahel kaks või kolm suitsu ENNE kui ma voodist püstigi sain.

Ma teadsin, kui sügavas sõltuvuses ma olin. Nõustamiskabinettides tehtavate testide järgi olin ma sügavas sõltuvuses ja nad ei näinud võimalust, kuidas ma suitsetamisest ilma ravimiteta lahti saaks. Proovisin nätse kui plaastreid. Proovisin antidepressante. Kõik need asjad toimisid! Kuid ainult seni, kuni ravikuur käimas oli. Kui ma lõpetasin ravimite kasutamise, rändas suits iseenesest suhu tagasi. Proovisin ka nõelravi, kuid lahkudes tegin ma rohkem suitsu kui tulles. Mind hoiatati, et edaspidi suitsetades läheb mul süda pahaks. Ma tahtsin seda! Ma tahtsin, et suits muutuks nii vastikuks, et süda läheks pahaks. Ma panin suitsu ette ja jätkasin sealt, kus see pooleli jäi. Proovisin korduvalt ka lihtsalt tahtejõuga, kuid enamus neist katsetest kestis kuni 10 tundi, millest 9 ma magasin.

Ma olin leppinud enda saatusega, et ju mul ei ole absoluutselt iseloomu ja ma ei tule sellega toime. Ju on minu tulevik samasugune, kui mu vanaisal, kes suri kopsuvähki või nagu mu isal, kel on tänaseks kõik suitsetajate haigused. Arvasin, et ju ma naudin suitsu niivõrd väga, et ei saagi sellest kunagi lahti.

2004 aastal sattusin Iirimaal raamatupoes olles Allen Carri raamatu otsa, millest ma olin kuulnud enda endiselt ülemuselt, kes jättis seda lugedes suitsetamise päeva pealt maha. Ka temale oli seda soovitanud keegi, kellega juhtus täpselt sama. Ostsin selle raamatu ja lugesin läbi. See oli hea raamat, aga see oli ka kõik. Ma sain kõigest aru, kuid midagi ei juhtunud. Umbes aasta aega hiljem lugesin ma raamatu uuesti läbi, viskasin suitsupaki prügikasti. Mul läks suurepäraselt,kuid nädala pärast rändas suits uuesti suhu. Tänaseks ma tean, et ma vajasin lihtsalt teistsugust lähenemist, mida seminar ka pakkuda suutis.

Kõik olid minu üle uhked, et ma olin suitsetamisega toime tulnud ja ma tõesti ei tahtnud neid alt vedada. Broneerisin end Londonis toimuvale seminarile ja läksin sinna sõprade teadmata. Ma läksin seminarile skeptilisena ja tulin küünilisena. Ma ei tundnud ennast teistmoodi. Tegelikult olin ma valmis, et see ei toimi minu puhul. Sellest saab kohe mööda viis aastat. Ma pole viie aasta jooksul tundnud kordagi suitsunälga. Mul ei olnud mingeid hirmsaid võõrutusnähtusid. Ma olen eluaeg olnud paks mees – enne suitsetama hakkamist, suitsetamise ajal ja nii ka täna. See ei mõjutanud mu kaalu kuidagi. Ma ei igatse absoluutselt suitsetamist.

Ma olin väga sügaval sees ja lootusetus olukorras. Mul puudus usk endasse ja veel vähem sellesse, et mingi meetod aitab mul sõltuvusega toime tulla lihtsa vaevaga. Ma ei uskunud seda. Läksin vaid seetõttu, et ebaõnnestumisel lubati mulle raha tagasi maksta. Täna tahan mina aidata eestlasi nii nagu sain isegi sellest abi. Inimesed, kes tulevad seminarile ja mõistavad seda lõksu, mõistavad, kuidas sellest lõksust välja pääseda, lahkuvad seminarilt õnnelike mittesuitsetajatena. Pea kõik, kes end seminarile registreerivad on täielikult skeptilised – keegi neist ei usu, et see meetod aitab. Mina ka ei uskunud. Miks nad peaksidki? Kas see ei kõla kõik liiga hea, et tõsi olla? Seepärast ongi enamus meie kliente tulnud läbi soovitajate – läbi inimeste, kes on ise selle meetodiga maha jätnud ja nüüd soovitavad teistele edasi. Sest nii on inimesed isegi näinud kellegi teise eeskujul, et see toimib.

Ära ole suitsetaja lihtsalt seetõttu, et sa ei tea kuidas maha jätta või sellepärast, et sa ei usu endasse või meisse. Anna endale võimalus. Sul ei ole kaotada absoluutselt midagi, kuid võita väga palju. Sa ei saa kunagi kahetseda otsust, et sa jätsid maha. Küll võid sa väga kahetseda seda, et sa ei jätnud. Võta ühendust ja võta valikuõigus tagasi!

“Suitsetamisest loobumine – minu lugu” on saanud 23 vastust

  1. Festa ütleb:

    Mina jätsin ilma abivahenditeta maha. Abivahendid on nõrkadele

    • Henry ütleb:

      Palju õnne suitsetamisest loobumise puhul. Kui sa täpsemalt lehega tutvud, siis näed, et me ei pakugi mingeid abivahendeid. See, et sinul ei läinud abi vaja, ei tähenda, et teistel seda vaja ei läheks. Selle asemel, et ennast upitada, aita teistel suitsetajatel lõksust välja pääseda. Ütle, et kui sain mina hakkama, saad ka sina.

  2. oh jah ütleb:

    oh jah, ma olen ka vist üle 10 korra proovinud. Isegi seda sama raamatut lugesin, kuid ei käinud seda klõpsu ja ei jätnud maha.

    • Henry ütleb:

      Tean, mida sa tunned. Olen olnud samas olukorras. Kuid siiski ei tähenda see, et Allen Carri meetod sinu puhul ei toimiks. Tule seminarile ja kui me sind tõepoolest aidata ei saa, ei lähe see sulle ka midagi maksma!

  3. Fred ütleb:

    Lugesin suvel seda A.Carri raamatut. Tundus selline labane ja lihtne ajupesemine, igale seal esiletoodud teemale oli mul enda arvates vastused juba ammu teada ilmsed. Ometigi mõjus nende lihtsate tõdede otsekohene esitus ja teadvustamine niimoodi, et jätsingi ilma igasuguste kõhkluste ja kahtlusteta suitsetamise sinnapaika. Mitte midagi ei juhtunud ja elu läks rõõmsalt edasi. Ei mingeid olulisi võõrutusnähte vms.
    Paraku avastasin u. nädala pärast sahtlist suitsupaki ja hoolimata hiljutisest vabanemisest, ei suutnud äkki enam öö läbi mõtelda muust kui sellest suitsupakist. Muidugi hakkasin seda uuesti tõmbama.

    Tagantjärgi on hämmastav mõelda, kui kerge oli tegelikult suitsetamisest loobumine ja samas millise meeletu jõuga see sõltuvus mind jällegi hiljem mingil suvalisel hetkel uuesti ründas.

    Panen end teie seminarile kirja, kuna olen juba korra kogenud, kui lihtne on tegelikult suitsetamisest loobumine. Äkki õnnestub veel korra ja püsivamalt saavutada see meeleseisund, mis oli pärast raamatu lugemist. Kaotada ei ole ju midagi, hoian tsheki alles 😛

  4. Fred ütleb:

    Üks küsimus siiski, millele KKK rubriigist vastust ei leidnud – kuidas see teie garantii mehhanism reaalselt toimib? Kui ei õnnestu pärast seminare suitsetamisest loobuda(väga tahaks muidugi), siis kuidas peaksin seda tõendama?

    • Henry ütleb:

      Sa ei pea seda tõendama muul moel, kui ütlema mulle, et see ebaõnnestus. Sa ei pea isegi minu ette suitsetama tulema.

  5. Henry ütleb:

    Tere tulemast Fred!

    Kas sa saad ennast tunda samamoodi nagu peale raamatu lugemist? Tõenäoliselt mitte. Sa ei saa läbida kahte korda ühte asja ja tunda end mõlemal korral sama moodi. See ei ole võimalik.
    Kas suitsetamisest loobumine võib sinu jaoks siiski lihtne olla? Ma olen kindel, et see saabki lihtne olema. Lihtsalt kogemus saab olema teistsugune.

    Kui sa tuledki seminarile, siis ära sea ennast eos ebaõnnestumiseks valmis mõeldes: ma tahan ennast tunda sama moodi nagu esimesel korral. Tea, et kogemus saab olema uus ja ma annan sulle ka juhised, kuidas enam uuesti lõksu mitte kukkuda.

    Võrdluseks tooksin ma siin esimese suudluse. Kui ma esimest korda tüdrukuga suudlesin, oli see uskumatu kogemus- kõhus keeras, pea oli tühi, kehas mängis justkui muusika. Kuid kui ma teist korda sama asja tegin, ei olnud see enam üldse nii eriline. Nüüd, kus ma oma naist igapäevaselt suudlen, ei ole see enam midagi erilist (ära mu naisele sellest räägi). Ja see on normaalne. Kuid kui ma ootaksin ja eeldaksin, et ma pean ennast tundma sama moodi nagu esimesel korral, oleksin ma iga päev pettunud..

    Tule seminarile.. kaotada tõepoolest ei ole midagi.

  6. Kerli ütleb:

    Tere, ma tahaksin väga suitsetamist maha jätta. Nüüdseks olen umbes 3 aastat teinud suitsu. Päevas läheb umbes 15 suitsu. Kus see seminar toimub ja palju see maksab?

    • Henry ütleb:

      Tere!

      Suitsetamisest vabanemine on alati väga hea mõte. Kuna sa oled suitsetanud tänaseks vaid kolm aastat, siis on sulle heaks uudiseks see, et suure tõenäosusega ei ole sa teinud enda tervisele jäädavat kahju ja su tervis taastub normaalseks ja seda väga kiiresti. See, et sa noore naisena tõmbad päevas 15 sigaretti, näitab, kui tugev tervis sulle looduse poolt antud on. Kahjuks see ni ei jää, kui sa jätkad selle igapäevast hävitamist. Seminarid toimuvad nii Tallinnas kui Tartus igakuiselt. Seminari maksumus on 220 eurot (tehes 15 suitsu päevas, on see umbes sinu kolme kuu suitsu raha). Kui sa tuled seminarile avatuna ja õpihimulisena, lahkud sa veel samal päeval rahuoleva mittesuitsetajana.

      Kui on soov tulla, siis soovitan sellest teada anda esimesel võimalusel.

  7. Ivar Silla ütleb:

    Kas Te vahest võiksite jälle ka Pürnus seminari korraldada?

    • Henry ütleb:

      Tere, Ivar!

      Hetkel ei kujuta ma ette millal järgmine Pärnu seminar toimuda võiks. Kuid Eesti on nii väike, et loodan, et te ei jää suitsetajaks sellepärast, et Tartu või Tallinn kaugel tunduvad olema. Meie kaugeimad tulijad on olnud (kes on tulnud spetsiaalselt seminarile) välismaalt Saksamaalt ja Eestist Hiiumaalt. Arvutusena, kui te olete keskmine Eesti suitsetaja, siis, kui te tulete autoga Tartu või Tallinna seminarile, maksab see teile kuludena umbes 30-40 eurot (olenevalt autost), kui te ei tule, maksab see teile umbes 100 eurot (kui te teete paki päevas, hinnaga 3 eurot pakk). Võtke enda paar suitsetavat sõpra kampa ja tulek saab olema tunduvalt soodsam.

      Loodan, et kohtume peagi!

      Tervisi,

      Henry Jakobson

  8. sandra ütleb:

    Tere!
    luegsin,mõtlesin,kokkuvõttes jääb mulje et ikkagi on tegemist ajupesuga,mille eesmärgiks on raha teenimine.Raamatuid osakavad kõik lugeda. Ja kui see ei toimi,kuidas saab keegi selle toimima panna.Olete ju ise ka selle raamatu põhjal hakanud seminare pidama.

    • Henry ütleb:

      Tere Sandra!

      EI seminarid ei ole raamatute põhjal, vaid raamatud on seminari põhjal. Lähemalt saate sellest lugeda siit.. Allen Carri terapeudiks ei saa nii, et sa loed raamatu läbi ja siis jutusta sisu edasi. Ma sain õiguse Allen Carri terapeudiks saada peale pikka ja põhjalikku koolitust, mis kestis mõned kuud üle aasta. Raamat ja seminar on üksteisest väga erinevad ja peamiselt seetõttu, et raamatut lugedes, ei ole kedagi, kes veenduks, et sa kõigest aru oled saanud ja kui ei saa, siis seletab lahti pluss seminari lõpus toimuv hüpnoteraapia. See on nagu matemaatika õppimine- sa võid ju asja endale selgeks teha, kui sa võtad raamatu kätte ja loed, kuid palju selgemaks saad sa selle siis, kui sul on keegi ees, kes seletab lahti arusaamatuks jäänud kohad ja näitab sulle lahenduskäigu ette.

      Sõltuvus suitsetamisest on kaheastmeline -füüsiline ja psühholoogiline. Füüsiline on see kerge pool, millest saab juba esimeste nädalatega lõplikult lahti. Kuid kusagile ei kao psühholoogiline pool ja just see psühholoogiline sõltuvus on tekkinud läbi ajupesu- suitsetamine rahustab mind, suitsetamine aitab mul keskenduda, suitsetamine aitab lõõgastuda. Kõik see on ajupesu, mis hoiab sind suitsetamas ja seminaril me aitame sellest ajupesust lahti saada, et sul kaoks igasugune põhjus suits uuesti suhu panna, et sulle jääkski tegelda vaid selle füüsilise poolega, mis on väga kerge, kui sa saad aru, mis sinuga toimub.

      Loodan, et saite vastuse.

  9. Nadja ütleb:

    Kuna on Tallinnas järgmine seminar.

  10. Made ütleb:

    Olen suitsetamist maha jätnud kolm korda.Viimane kord umbes 2,5 aastat tagasi.Jätsime maha koos abikaasaga,nagu eelneval korralgi.Mina ei suitsetanus umbes 10 kuud,siis suundusin Soome tööle ja kahjuks hakkasin uuesti suitsetama.Abikaasa ei suitseta siiani.Ei paku mulle suits enam ammu midagi,lihtsalt harjumus.Tunnen inimest kes käis seminaril ja ei mõtlegi suitsu peale-lihtne ja kiire.Ootan pikkisilmi seminari.KOHTUMISENI.

    • Henry ütleb:

      Peatse kohtumiseni! Tõesti, enamus, kes seminarile tulevad, suitsetamise ka maha jätavad. Loodame, et ka teil läheb kenasti.

  11. Made ütleb:

    Tere Henry.Mõtlesin,et kirjutan paar rida,kuidas suitsuta toime tulen.Õnneks olen nüüd mittesuitsetaja.Vähemalt loodan seda.Käisin seminaril 26.07 2015.Sellest saab nüüd peaaegu kaks nädalat.Esimesel nädalal oli suits koguaeg meeles.Magasin halvasti,ärkasin väga tihti.Samas kiusatust suitsu ette panna ei tekkinud.Nüüd teise nädala lõpuks on olukord muutunud.Magan hästi,suitsu peale ei mõtle-elu,nagu lill.Olen väga õnnelik,et seminarile tulin ei arvanud,et nii kiiresti loksub kõik paika.Suured tänud Sulle Henry,et nii tänuväärset asja ajad.Jõudu ja jaksu,et sa ei väsiks.Usun,et suudad veel väga paljudele kinkida parema tuleviku. Made

    • Henry ütleb:

      Väga tore, et käisid ja aitäh, et endast märku andsid ka peale seminari. Edu sulle ja naudi tervemat ja kvaliteetsemat elu! Kui muresid, siis abi on vaid helistamise kaugusel

  12. Juhan ütleb:

    Tere olen 16 aastane poiss olen juba nädalaega ilma suitsuta olnud, kuid suitsu isu on ikkagi mis teha???

    • Henry ütleb:

      Tere!

      Ära muretse. See jääb iga päevaga õrnemaks ja paari nädalaga jääb üldse vaevutuntavaks. Kui sa oled juba nädal aega ilma suitsuta olnud, siis raskeim osa ongi juba möödas. Ole enda üle uhke ja hoia suitsudest kõrvale. Ühest piisab, et tagasi auku kukkuda. Edu sulle. Kui muresid, siis ära karda nõu küsida

  13. Sirje ütleb:

    Kahjuks aitab Allen Carri meetod vaid esimesel korral. Jätsin maha seitse aastat tagasi, kui olin enne suitsetanud 42 aastat. Kuus aastat ei tõmmanud, aga ühe lolli vea tõttu hakkasin uuesti tõmbama. Nüüdseks olen juba aasta ja neli kuud uuesti tossutanud. Raamatut olen uuesti lugenud neli või viis korda, miski ei aita enam. Tahtejõud lihtsalt puudub. Kas tõesti pole enam mingisugust lootust?

    • Henry ütleb:

      Ikka on lootust. Info pole raamatus ju muutunud. Sa ei tohiks võtta raamatut kui imeraamatut, mis sind mittesuitsetajaks teeb (isegi kui esimene kord nii tundus). See raamat on juhiste kogum, kuidas saada mittesuitsetajaks. Tee nii nagu kästakse ja lahenda enda probleem. Alati on võimalus osaleda ka seminaril.

Vasta Henry-le Tühista vastus

Sinu e-postiaadressi ei avaldata. Nõutavad väljad on tähistatud *-ga

This site is protected by reCAPTCHA and the Google Privacy Policy and Terms of Service apply.