Suitsetamisest loobumine: Iga päev õpin ma midagi uut

Kui ma alles alustasin Allen Carri terapeudina, siis mulle öeldi, et ma õpin suitsetamise kohta midagi uut absoluutselt iga päev.

Olen aus ja ütlen, et ma ei mõistnud, mida nad silmas pidasid. Kuidas on see võimalik, et olles eelnevalt 13 aastat igapäevasuitsetaja, veetes poolteist aastat end koolitades Allen Carri terapeudiks, õpin ma ka edaspidi jätkuvalt suitsetamise kohta midagi uut. Eriti veel silmas pidades, et arvasin, et sellest pooleteise aastasest intensiivsest koolitusest võiks ju piisata.

Olles tänaseks kohtunud ligi 200 suitsetajaga, kel suitsetamisest loobumine käsil on olnud, mõistan ma täielikult, mida nad silmas pidasid.

Kuigi suitsetajad õpivad seminaril minult suitsetamise kohta ja selle lõksu kohta, milles nad on, õpin ka mina klientidelt suitsetamise kohta. Ma saan teada aspekte, mida ma ei olnud endale suitsetajana teadvustanud, kuid mis mõnel teisel võib olla teadvuses vägagi olulisel kohal.

Näiteks rääkis ühel Tartu seminaril üks meesterahvas suitsetamisega seotud isoleeritusest. Ma mõistsin teda poolelt sõnalt, sest paljud suitsetajad ütlevad (nii ka mina kunagi), et suitsetamine on põhjus seltskonnast eemalduda ja isoleerida end muust seltskonnast. Olla omaette.

Kuid tegelikult ei pidanud ta absoluutselt seda silmas. Neil oli naisega välja kujunenud sõprusseltskond, kellega nad koos päris tihti väljas käisid- lisaks neile veel kaks paari. Viis inimest kuuest selles seltskonnas, olid suitsetajad. Mees tundis süüd ja häbi mitte sellepärast, et ta suitsetas, vaid sellepärast, et kui nad viiekesi välja suitsetama läksid, jäi tema naine üksinda laua taha istuma. Ta pidi veetma aega üksinda, omaette nukrutsedes. Isoleerituna muust seltskonnast. Hoolimata, et naine ei kurtnud kunagi ja ei heitnud seda kunagi mehele ette, oli mees südamest õnnelik, et edaspidi ei pea ta oma naist seltskonnas üksi jätma, sest ta oli juba seminarilt minnes veendunud, et ei suitseta enam kunagi.

Aitäh selle uue vaatenurga eest!