Suitsetamisest loobumine – ma teen ainult ühe suitsu!

Mõned päevad tagasi osales Allen Carri järelseminaril mu nimekaim. Peaaegu sama eesnimega, mis minagi ja kui ma ei mäleta 12 tegutsemisaasta jooksul, et mul oleks käinud ühtegi Henrit, siis viimase kahe kuu jooksul on neid käinud suisa kaks. Kuid ehk tekkis teil küsimus, et mis asi on järelseminar?

Kõigil, kes tulevad Allen Carri seminarile, et suitsetamisest loobuda, on õigus tulla kolme kuu jooksul ka kahele tasuta järelseminarile, kui vajadus peaks tekkima. Ja kui sa oled käinud kolme kuu jooksul nii seminaril, kui kahel järelseminaril ning suitsetamist ei ole ikka õnnestunud maha jätta, maksan ma sulle kogu su raha tagasi.

Henri tuli järelseminarile seetõttu, et kaks nädalat peale seminari, oli ta jätkuvalt suitsuvaba. Mis kõige veidram- mitte mingeid ärajäämanähtusid. Kogu see kogemus oli tema joaks täiesti pöörane, sest seminarile tulles, oli ta veendunud, et ta ei suuda päevagi ilma olla. Ometi oli möödas kaks nädalat ja kuigi mõtted käisid aeg-ajalt läbi, ei olnud tal mingeid raskusi ega probleeme. Isegi liiga lihtne. Kaks nädalat viimasest suitsust möödas, oli ta töö juures silmitsi probleemiga, mida nad kolleegidega lahendada püüdsid.

Närviliselt läksid kolleegid nurga taha suitsu kimuma. Henri nendega kaasas ja tal tekkis hetkeks idee- ta pole ju kaks nädalat ühtegi suitsu teinud. Mahajätmine on olnud kõike muud kui raske. Ka ei ole tal mingit plaani uuesti suitsetajaks hakata. See etapp on tema elus möödas. 30 aastat 1,5 pakki päevas oli aastaid ta tervist ja vaimu hoogsalt kulutanud… Aga kui teeks ühe? Lihtsalt ühe. Lihtsalt praegu nüüd, et närvilisest olukorrast eemalduda.

Henri küsis ühe sigareti. Ta tõmbas selle justkui muuseas ära, sest tal ei olnud mingit soovi, ega plaani rohkem teha. Tund hiljem tundis Henri rahutust. Väike ebakindlus ja närvilisus puges hinge. Tema peas vasardas vaid üks mõte- mine tee suits ära. Läheb paremaks. „Ok, ma teen ühe.“ Henri küsis kolleegidelt ühe tobi ja tõmbas selle välisukse ees ära. Tundis, kuidas hinge pugenud närvilisus ja rahutus asendus lõdvestumise ja tasakaaluga.

Tund hiljem istus ta töölaua taga ja jalg tatsus närviliselt. Henri ei suutnud keskenduda ja mõtted liikusid vaid ühes suunas. Ta mõistis, millise vea ta oli teinud. Ta sai aru ka sellest, et ta ei suuda teha vahepeal mõnda sigaretti- ta on kas ahelsuitsetaja, või mittesuitsetaja. Vahepealset varianti tema puhul ei eksisteerinud. Ta läks tanklasse ja ostis endale uue paki ja otsis välja ka mu telefoninumbri ja pani paika järelseminari aja. Nüüd oli Henril õppetund olemas- ma ei valetanud. Ta tõepoolest ei saa teha aeg-ajalt ühte sigaretti. Miks see nii on, selgitan ma põhalikult ka seminaril.

Kui sina suitsetad ja oled veendunud, et sa ei suuda maha jätta, siis ainus, mis sul takistab vabaneda, on hirm- et sa ei saa hakkama. Et sa kukud läbi. Henri sai sellest hirmust üle, tuli oma sõbraga seminarile ja kuigi Henri muutus liialt enesekindlaks, mis on selle meetodi suurim probleem – mahajätmine on sageli niivõrd lihtne, et sisse võib pugeda liigne enesekindlus, et kui see nii lihtne on, siis äkki ma võin teha ühe ja küll ma uuesti maha jätan, kui peaks sõltuvsse taas jääma, sest see on nii lihtne, tuli ta tagasi järelseminarile ja on tagasi rajal. Keegi teistest osalejatest järelseminari ei vajanud. Ka seminaril osalenud Ülar, kes oli suitsetanud ligi 40 aastat, kirjutas mulle : „Tere. Tahtsin öelda et mul on nüüd 15 päeva suitsuvaba päeva olnud ja siiani läheb kenasti!  Suur Aitäh sulle!!“ Ja kenasti läheb tal ka täna, kui seminarist on möödas pea kolm kuud.