Suitsetamisest loobumine – Edulugu kaugemalt

Veidi pikem edulugu Dragalt, kes osales Allen Carri seminaril Austraalias.

Ülikooli kahekümnes sünnipäev! Minu esimene sigaret! Rännak põrgusse on alanud! Loomulikult tol ajal ei tunnetanud ma suitsetamist sellisena. Esimene suits oli vastik. Mäletan, kuidas mu kollegid kõik itsitasid vaadates mu ägisemist, pisaraid ja köhimist. Teine suits oli parem ja kolmas oli juba nauditav. Ma suitsetasin läbi kogu oma esimese raseduse ja sünnitasin enneaegse poja, kes enda elu eest võitles. Ka kogu imetamise aja ei kadunud suits kusagile. Jumal tänatud, et temast kunagi suitsetajat ei saanud. Kui ma teise sünnituse ajal haiglasse jõudsin ja valud ei olnud üksteisest kaugemal kui viis minutit, hiilisin ma rõdule, et teha üks kiire suits enne sünnitust. Mu poja sünnitus lükkus edasi, et ma saaks teha selle suitsu! Ta oli kõigest ühe tunni vanune, kui ma tegin järgmise suitsu. Ma olin nõrk, sünnitusest kurnatud, värisesin ja suitsetasin oma sigaretti. Ta on praegu 26 aastane ja räägib kõigile, et ta oleks hetkel viis minutit vanem, aga ta ema pidi suitsetama veel ühe sigareti. Juba viieteist aastaselt sai temast ahelsuitsetaja. Ta oli samamoodi sõltuvuses nagu minagi- keemiliselt, füüsiliselt, emotsionaalselt, psühholoogiliselt, sotsiaalselt.

Ma nautisin suitsetamist. Noh, vähemalt mulle tundus nii. Igatahes ma teadsin, et ma ei suudaks toimida, kui ma peaksin suitsetamise lõpetama. Ma olin selles veendunud 34 aastat. Suitsetamisest loobumine ei tulnud kõne allagi. Mul oli korduv kopsupõletik ja see oli mu kolmas kord. Olin haiglas, ümbritsetud tilgutitest. Ma teesklesin magajat, et õde palatist lahkuks ja ma kiirustasin terassile (nõelad veenides ja puha), et teha üks suits veel. Palun, üks suits veel! Peale nelja haiglas veedetud päeva palusin ma arstil luba koju minna. Andsin talle kõikvõimalikke vabandusi, et saada vaid välja. Ma vajasin sigarette. Mu pere ja sõbrad palvetasid minu eest. Ma palusin, et nad palvetaksid, et kui ma saangi haiguse, et see oleks pigem infarkt, kui kopsuvähk. Iga kord, kui ma tundsin rinnus valu, oli mul hirm, et see on vähk. Ma olin lootusetu.

Kätte oli jõudmas mu viiekümneaasta juubel. Mul oli tunne, et mu keha on tõrva täis. Aina kasvava surve tõttu oma perekonna ja sõprade poolt, hakkasid mu mõtted aina enam liikuma suitsust loobumise suunas. Iga tahtejõuga katsetus, ilma abivahenditeta, lõppes sügava depressiooniga. See ei olnud minu jaoks. Järgnevalt proovisin ma ka nätse, nikotiini plaastreid, e-sigaretti, Zybanit ja Champixi… Lugesin läbi ka Allen Carri „Lihtne meetod lõpetada suitsetamine“ raamatu ning suitsetasin kuni raamatu lõpuni. Raamat läbi, tegin ma otsuse, et ma ei taha suitsetamisest loobuda. Mulle ei läinud korda, kuidas inimesed minusse suhtusid. Eriti need inimesed, kelle arvamus mulle korda ei läinud. Ma jätkasin „õnneliku suitsetajana“.

Mu noorem poeg, see minuga võrreldav lootusetu juhtum, lõpetas suitsetamise, kui käis Allen Carri seminaril. Nagu minagi, oli ka tema eelnevalt erinevaid viise proovinud. Ta siis palus, et ma annaksin endale ühe võimaluse veel… tema pärast. Peale pikka, pikka veenmist andsin ma järele. Maksin enda $550 osalemistasu ja läksin kohale. Seminaril ei räägitud midagi, mida ma niigi ei teadnud. Ma teadsin seda kõike. Ma needsin ennast, et olin kulutanud hunniku raha ja kulutanud 6 tundi enda päevast. Mida iganes Natalie (terapeut) seminaril ütles, oli mul kõigele vastuargument. Ma ei nõustunud millegagi, mida ta üritas meile seminaril selgeks teha. Vaatasin neid noormehi ja neide, kes seminaril olid, kellest mitmed olid nooremadki, kui minu 34 aastat suitsukarjääri. Vaatasin nende hirmunud nägusid, kui nad tõmbasid oma eelviimaseid ja viimaseid suitse. Mina olin lõdvestunud ja rahulik, sest ma olin veendunud, et need ei olnud mu viimased.

Seminar sai läbi. Ma ei tundnud lahkudes mingit suitsunälga. Hoolimata sellest, et mu abikaasa suitsetas jätkuvalt. Mul oli tunne, justkui oleks ma transis. Normaalne, toimiv, mittesuitsetav… Ma ei suutnud uskuda, et see toimis. Ja siis, kolm päeva hiljem, sattusin ma väga suure stressi keskele, kui mind töölt koondati. Mu mehe suitsud lebasid lauanurgal ja ma võtsin ühe. KÕIK! Tundsin taas nälga. Ma soovisin meeleheitlikult lisaseminari. Ma teadsin, et see asi toimib. Ma teadsin, et ma võin suitsetamise lõpetada ja „normaalselt“ toimida. Ma teadsin, et see oli minu jaoks ainus viis pääseda vabaks kogu minu elu kestvast orjusest. Läksin tagasi Natalie juurde teisele seminarile ja alates sellest seminarist (tänaseks kolm kuud tagasi juba) olen ma olnud õnnelik mittesuitsetaja. Mu perekond, sõbrad, kollegid – keegi neist ei suuda seda uskuda. Mina ka mitte :). Ma olen suitsetajatega pidevalt koos ja ei tunne mingit nälga. Aegajalt, eriti kui mul on igav, või ma olen stressis, tulevad mul suitsud meelde, kuid ma arvan, et see on lihtsalt vana muster, sest ma ei soovi neid endale suhu panna – ei mingit vajadust ega nälga. Mõte suitsust kestab paar sekundit ja kaob uuesti. Lõpuks ometi olen ma vaba!

Kui kunagi, misiganes põhjusel, peaksin ma tagasi langema ja uuesti lõksu jääma, läheksin ma taas Allen Carri seminarile, sest see on ainus viis, mis minu puhul toimib. See on ainus viis, mis toimis ka mu poja puhul, kes on olnud õnnelik mittesuitsetaja juba viimased 2 aastat.

Draga